X.4. Totaalse jälgimise ja kontrolli vahendid

Sünarhiline lutsiferiaanlik-teokraatlik režiim vajab “ortodoksse ühtsuse” kindlustamiseks ning sellest väljapoole jäävate “hereetikute”, “sektantide” ja “skismaatikute” jälgimiseks ja väljajuurimiseks pealtkuulamis-, jälgimis- ja kontrollivahendeid. Sünarhilise totalitaarse ühiskonnakorra häireteta toimimine peab tuginema selle sõna tõsises mõttes totaalse kontrolli vahenditele, mis on välja töötatud uusimate tehnoloogiate, eeskätt biotehnoloogia, elektroonika ja informaatika omavahelise koostöö käigus:

“Kaasajal toimuvad üheaegselt kaks revolutsiooni: üks informatsioonitehnoloogias, teine bioloogias. Neist esimene on nähtavam, teine aga osutub tõenäoliselt olema fundamentaalsema tähtsusega. Sarnased revolutsioonid ühinevad kindlasti omavahel ja sellel saab olema tõsine mõju ülemaailmse valitsuse teostamisele”.248

Põhjus, miks peaks inimesed tulevikus allutama totaalse kontrolli alla, on õilis ja filantroopiline: et kaitsta degenereerunud, demoraliseerunud ja barbariseerunud (s.t järjekindlalt degenereeritud, demoraliseeritud ja barbariseeritud) inimkonda nende hukatuslike tagajärgede eest, mida ta võib endale ohtlike kõrgtehnoloogiliste “mänguasjadega” vastutustundetult mängides kaela tõmmata. Pärast 11. oktoobrit 2001 lisandub sellele veel inimkonna kaitsmine tegelike ja oletatavate ning lihtsalt potentsiaalsete terroristide eest (potentsiaalseteks terroristideks on kõik “religioossed ja maailmavaatelised fundamentalistid”). Seepärast tohib nende “mänguasjadega” tulevikus mängida ainult valitud elitaarne seltskond vastutustundlikke õilishingi:

“Ainsaks väljapääsuks selle ohu vältimisel, mis võib välja kasvada teadusel rajanevate tehnoloogiate üleüldisest kättesaadavusest, osutub uute eliitide väljakujunemine, kes peavad hakkama kodustama inimmasse sarnaselt koduloomadele”.249

Fukuyama avaldustele sekundeerib hoopis kõrgemat klassi mees, nimelt tipp-illuminaatlik teoreetik ja praktik, Trilateraalse Komisjoni esimees Zbigniew Brzeziński. Oma raamatus Between Two Ages (1970) nimetab ta tsivilisatsiooni arengu neljandat ning lõppfaasi tehnotrooniliseks ajastuks, mis on tema jaoks “ratsionaalse humanitarismi ideaal ülemaailmses plaanis”. See tehnotrooniline ajastu seondub otseselt moodsate tehnoloogiate pakutavate perspektiividega, mis võimaldavad “progresseeruvalt kontrollitava ja juhitava ühiskonna järk-järgulise väljakujunemise. Sellist ühiskonda valitseb üks eliit, ... takistamatult traditsioonilistest väärtustest. See eliit ei tohiks end tagasi hoida oma poliitiliste eesmärkide realiseerimisest moodsaimate tehnikate vahendusel, mille abil on võimalik mõjutada rahva käitumist ning mis võimaldavad ühiskonna täpseimat jälgimist ja kontrollimist.”250 

“Samaaegselt kasvavad määratult võimalused indiviidi üle sotsiaalse ja poliitilise kontrolli teostamiseks. Nagu ma juba ütlesin, muutub võimalikuks iga kodaniku peaaegu pidev jälgimine koos aktuaalse ja täieliku andmebaasi pidamisega, mis tavaliste andmete kõrval sisaldaks isegi ülimalt privaatse iseloomuga andmeid tervise või isiklike käitumisharjumuste ja hoiakute kohta. Need andmebaasid hakkavad alluma vastavate ametiasutuste vahetule juurdepääsule.”251

Totaalse ülemaailmse kontrolli sisseseadmisest kui ühiskondlik-tehnoloogilise progressi möödapääsmatust sammust räägib ka kõrge eurobürokraat ja euroteoreetik Jacques Attali.252 Tema arvates peab totalitaarse kontrolli kõrgtehnoloogilisi vahendeid kasutav uus maailmakord olema üles ehitatud majandusele, täpsemalt öeldes rahandusele (raha kord) ja kaubandusele (konsumismile): 

“Ainult raha kord kannab endas ideed, et iga asja võib mõõta ühe ja sama mõõtühiku vahendusel, ühe ja sama universaalse ekvivalendiga. See ühiskonnakord kord on seega kõige õiglasem”. 

Viimane ei takista teda samas raamatus veidi hiljem väitmast: 

“Võimu mõõdetakse ja teostatakse kontrolli all oleva raha hulgaga – kõigepealt jõu (vägivalla), hiljem seaduse vahendusel. Patuoinaks jäävad sel juhul need, kel raha ei ole ning need, kes ohustavad korda, seades kahtluse alla tema tegutsemise viisi” 

Ühtne globaalne vabaturumajandussüsteem, mis ei salli konkurente, neelates ja assimileerides need kiiresti endasse, võimaldab globaalse valitsuse väljakujundamise ja teostamise: 

“Erinevalt kahest eelnevast ühiskondliku korra süsteemist [sakraalse võimu kord ja vägivallavõimu kord], milles võisid eksisteerida erinevad üksteisega konkureerivad ühiskondliku organisatsiooni vormid, püüdleb kaubanduslik kord pidevalt ühe universaalse vormi loomisele kogu maailma ulatuses”. 

Too ülemaailmne kaubanduslik kord põhineb informatsioonil, s.t iga inimese kohta käiva informatsiooni kontrollitud vahendamisel, mida iga inimene peab kandma endaga kaasas ja võimaldama seda kontrollida, et ligi pääseda ülemaailmse kaubandusliku korra süsteemile:

“Igaüks hakkab endaga kaasas kandma isiklikku identiteeti: sellisest rändurlusest saab kaubandusliku korra kõrgeim vorm. Magnetkaart muutub isiksuse tõeliseks proteesiks, tema täisväärtuslikuks ekvivalendiks, millekski kunstliku elundi taoliseks, mis on ühtaegu nii passi, tšekiraamatu, telefoni ja telefaksi ning isikutunnistuse eest. Magnetkaart saab inimese mina tõeliseks proteesiks, mis avab talle ligipääsu universaalsele turule”253 (vrd Ilm 13, 16-17).

See süsteem seotakse reklaami, ühiskondliku arvamuse ning mis kõige olulisem, brutaalsete eluoluliste faktide (s.t, et ükskord osutub võimatuks osta või müüa muudmoodi kui ainult sellise isikuproteesiga) sellise survega, et inimesel ei jää üle midagi muud kui “kohanduda sellise ühiskonnakorraga või osutuda sellest väljalülitatuks” (J. Attali sõnad). Mis kõige tähtsam: kui kõigil on magnetkaart ja nad on sunnitud seda igapäevaselt kasutama, siis “ei saa enam mitte keegi peita end selle eest, kes teda otsib”. Igaüks, kes tahaks osta, müüa või vahetada käest kätte, ilma magnetkaardist isikuproteesi vahenduseta, et suure venna kõikenägev silm ei näeks, on korraliku ja lojaalse kodaniku silmis poliitiline kurjategija, kes kuulub ülesandmisele.    

Potentsiaalselt tervet arenenud maailma hõlmava elektroonilise side (telefonikõnede, interneti ja elektroonilise posti) satellitaarsest kontrolli- ja pealtkuulamissüsteemist Echelon (USA, Kanada, Austraalia ja Suurbritannia ühisprojekt) on Eesti ajakirjanduses juba korduvalt kirjutatud254 ning välja sai toodud ka fakt, et Suurbritannia valitsus oli sunnitud selle süsteemi olemasolu avalikult tunnistama, väites ajakirjanikele, et selles pole midagi hullu, sest “terve süsteem ja selle kaudu hangitud informatsiooni kasutamine on valitsuse range kontrolli all”. On kindlasti – ja seda hullem!255

Kuid kaasaskantav ja igal pool nõutav universaalne magnetkaart pole veel viimane sõna totaalse kontrolli vahendite hulgas. Magnetkaardi kasutamisest võib inimene hoiduda, ta võib sellest keelduda või loobuda või selle ära visata ja koos teiste omataoliste opositsionääride ja dissidentidega ehitada üles alternatiivse naturaalmajandusliku süsteemi, mis on võimeline täielikult rahuldama elementaarseid elulisi vajadusi ilma igasuguste magnetkaartideta ning isegi ilma rahata. Totaalse kontrolli vallas on kavas midagi enamat: mitte kontrollmärkide (magnetkaartide) jagamine inimestele, vaid inimeste endi (nagu kariloomade) märgistamine biokiipide abil. Ning see pole mitte ainult kavas, vaid see juba ka toimub, esialgu küll veel piiratud ulatuses, katseliselt ja vabatahtlikult.

Mis asi on biokiip:

“Biokiip – individuaalne miniseadeldis, mis võimaldab tema kandja identifitseerimist – mahutab ilma raskusteta sellised andmed nagu nimi ja perekonnanimi, minifoto, sõrmejäljed, aadress, haridus, eriala, töökoht, andmed maksumaksmise ja kohtuliku karistatuse kohta ning kindlustuspoliisi number.

Digital Angel on süsteem, mis võimaldab mahutada 34 miljardit identifikatsioonikoodi. Siiamaani on sarnaseid seadeldisi kasutatud suuremal hulgal sõjaväes, näiteks operatsiooni Kõrbetorm ajal. 7-millimeetri pikkune kiip sisestati Pärsia lahe piirkonda saadetud sõdurite ja valitsuskullerite naha alla.

Üha rohkem inimesi leiab, et biokiip on suurepärane vahend kadunud või röövitud inimeste leidmiseks. 1998. aastal paigaldati need esmakordselt 45-le jõukale Briti kodanikule, täiskasvanutele ja lastele, kes on erilisel kombel ohustatud röövimise poolt lunaraha väljapressimise eesmärgil.

Nende jälgedes astuvad ameeriklased. Võibolla lubab USA Kongress üsna varsti identifikaatorite paigaldamist lastele kohe pärast sündimist.”256

Veelgi huvitavam on, mida räägib üks kunagistest juhtivatest biokiipide väljatöötamisega tegelenud spetsialistidest, nimelt Carl Sanders:

“Kolmkümmend kaks aastat oma elust veetsin ma tööl mikroelektroonika vallas, projekteerides mikrokiipe biomeditsiinilisteks vajadusteks (....) Olin peainsener, kes vastutas saja teadlase töö eest ning samuti teaduslike uurimistööde ja eksperimentide tulemuste eest. Nende katsete kulminatsioonipunktiks oli biokiip kui lokalisatsiooni ja identifikatsiooni vahend, mis minu arvates pole midagi muud kui metsalise märk257 (Ilm 13, 16-18).

Biokiipi laaditakse tänu kehatemperatuuride kõikumisele, mis välistab toitepatareide sagedased vahetused. 70ndatel aastatel anti välja üle poolteise miljoni dollari uurimiste läbiviimiseks, et leida need kohad inimeste kehal, kus esinevad kõige suuremad temperatuuri kõikumised. Selline koht on inimese laup juuste piiril (seal on temperatuuri kõikumine kõige suurem), aga ka peopesa.258

Töötades mikrokiibi kallal, ei olnud meil aimu, et meie leiutist võidakse hakata kasutama protsessorina inimeste identifitseerimiseks. Meie töö pidi teenima inimkonna hüve.  

(...) Edasiste uurimiste käigus avastasime, et sagedusel, millel töötab kiip, on suur mõju inimese käitumisele. Meile anti ülesanne uurida võimalusi inimkäitumise manipuleerimiseks mikrokiibi abil... Ilmnes, et see on võimalik. Tõestati näiteks, et biokiibi vahendusel võib põhjustada adrenaliini koguse tõusu veres. Seda laadi mikrokiibi nimetasime me Ramboks.

Biokiibis leidub 250 tuhat komponenti, kaasa arvatud väike liitiumipatarei. Ma olin liitiumi kasutamise vastu patareide toiteallikana, kuid sel ajal kasutas NASA liitiumit paljudel otstarvetel. Ma rääkisin Bostoni Meditsiinikeskuse arstidega kontsentreeritud liitiumi mõjust inimorganismile. Nende arvates võib patarei kahjustamise ja liitiumi väljavoolu korral esineda raskeid põletusi ja haavandeid.259 

Ma tõmbusin selle projekti kallal töötamisest tagasi, kuid olin edaspidi mitmeid kordi konsultandiks.

Eksperdina mikrokiipide programmeerimise alal võtsin samuti osa paljudest konverentsidest. Üks sellistest konverentsidest oli pühendatud näiteks inimeste kontrolli ja identifitseerimise küsimustele. Seda laadi konverentsidel osalesid teiste seas ka Henry Kissinger260 ning mitmed CIA töötajad...

Biokiibi väljaarendamistööde edenedes muutus uurimistööde tähtsaimaks teemaks kiibi kasutamine inimeste identifitseerimiseks. Keskenduti probleemile, kuidas salvestata biokiibile selliseid andmeid nagu nimi ja perekonnanimi, inimese pilt (näofoto), kindlustuspoliisi number, sõrmejäljed, inimese füüsiline kirjeldus, perekonnalugu, aadress, haridus, elukutse, informatsioon maksumaksmise ning kriminaalse mineviku kohta.

Tahaksin samuti rõhutada, et võtsin osa seitsmeteistkümnest konverentsist nimetuse all One World (Üks maailm), mis toimusid Brüsselis ja Luksemburgis ning millel räägiti põhiliselt sellest, kuidas ühendada maailma finantssüsteem. 

Praegu on USA Kongressile esitatud seaduseprojekt, mis puudutab võimalust biokiibi paigaldamiseks imiku kehasse vahetult peale tema sündimist.”261

Milleks veel võib biokiipi kasutada:

“On tõestatud, et biokiibi vahendusel võib tõsta adrenaliini taset veres. Samuti võib vastu võtta signaale üksikutest närvirakkudest või saata neid sinna. See võimaldab täiesti uuel tasemel teostatavat kontrolli inimorganismi üle. Biokiipi võib kasutada sisemise šoki, käitumismuutuste, ärrituste ja paljude muude tulemuste esilekutsumiseks, millest ühed on head, teised kahtlased, kolmandad kurjad.”262

“Digital Angel [s.t kiibikontrolli keskus, vt eelpool] võidakse varustada mooduliga, mis võimaldab kontrollida kiibi kasutaja põhilisi elulisi funtsioone.”263

Pole juhuslik, et nii biokiip kui ka magnetkaardid, pangakaardid ning kaupade elektroonilise markeerimise süsteem (kriipsukoodid) kasutavad keskse tunnusmärgina (võtmena) numbrit 666, mis kabbala sümboolika alusel on Saatana arv, seega Antikristuse märk (Ilm 13, 18):

“Tehnoloogilisest vaatepunktist ja arvutitehnoloogia üldiste matemaatiliste aluste seisukohast (...) pole arvu 666 kasutamine mitte mingil kombel hädavajalik. Seevastu selle arvu olemasolu kõikides komputeriseeritud loendussüsteemides (eriti kui vaatleme siin erinevate kaupade kodeerimise, nn kriipskoodide süsteemi) on sündinud fakt. Tavaline kasutaja ei pane seda tähele ja ei saa sellest aru. Ütlen otse: igas kriipskoodis, asetsegu see tavalise haamri või ükskõik millise teise kauba pakendil, leidub alati see arv. Kui me vaatleme kriipskoodi, siis see arv on seal koodi piirava kolme joone kujul. On ilmselge, et kodeerimissüsteemi autor lõi selle täiesti teadlikult. Kuid põhimõtteliselt, s.t süsteemi tehnoloogiliselt käsitledes, ei pea see üldse nii olema. See on lihtsalt üks selgematest ja eredamatest näidetest apokalüptilise arvu, Antikristuse märgi pealesurumise kohta.”264

Loomulikult käib magnetkaartide, kiipide ja muude identifikaatorite-lokalisaatorite süsteemi juurde lahutamatu osana ühtne andmebaas ning kontrolli- ja juhtimiskeskus:

”Projekti LUCID eesmärk on koguda ühte tsentraliseeritud arvutisüsteemi kõik võimalikud andmed iga meie planeedi elaniku kohta. (...) LUCID-i võrgustik ulatub üle riigipiiride ja rahvuste. Igalt maakera elanikult kavatsetakse hakata nõudma kohustusliku biomeetrilise kaardi (Universal Biometric Card) omamist või siis elektroonilise identifikaatori (biokiibi) paigaldamist naha alla.265 Rohkem kui 2000-leheküljelise infomahuga kaart või biokiip võimaldab salvestada kõikvõimalikku informatsiooni, võimalusega kasutada seda kõikide individuaalsete finantstehingute puhul.”266 

“Euroopa Majandusühenduse peakorteris Brüsselis asetseb praegu superarvuti, mis on võimeline töötlema korraga rohkem kui 2 miljardit numbrit. Nende numbrite programmeerijate eesmärk on märgistada nendega kõik industrialiseeritud maailmas elavad inimesed. See tähendab, et igaühele on ette valmistatud tema isiklik isikunumber, tänu millele on võimalik omada kõiki tema andmeid. Superarvuti nimeks sai BESTIA (Brussels Electronical Accounting Surveying Terminal – Brüsseli Elektroonilise Arvepidamise ja Ülevaate Keskjaam) ning kõigil salvestatud numbritel on ühine suunakood: 666. Kui keegi – olgu valitsus, administratsioon, diktaator, politsei, ühesõnaga, ükskõik kes selleks volitatud isikutest – soovib teada saada kõiki andmeid mingi kindla isiku kohta, siis talle piisab, kui ta valib suunakoodi 666 ja seejärel selle isiku isikunumbri.

(...) BESTIA on suur arvuti, mis võtab enda alla kolm korrust Euroopa Majandusühenduse peakorteris. Teadlased mõtlesid selle välja, eesmärgiga teostada suur plaan: nimelt märgistada isikliku numbriga iga maakera elanik. Sel operatsioonil on üks, täpselt määratletud eesmärk: ost ja müük”267 (vt Ilm 13, 17).

Millal võib oodata ülemaailmse totaalse kontrollsüsteemi väljaehitamist ja inimeste allutamist sellele?

“Paljude arvutitööstuse ja arvutitehnoloogiate arendamisega seotud asjatundjate arvates on olemas inimeste massilise kontrollimise ja plaanipärase juhtimise võimalus. Nad kinnitavad, et kogu rahvastiku üleüldise kontrolli süsteemide sisseviimise võimalikkus pole enam kaugel. Selle praktiline teostamine on ette nähtud ajavahemikku 2010-2020...”268

Kuid neil, kes lasevad end märgistada, lastes end petta märgistamise ilusasti kõlavatest põhjendustest ja õigustustest, minnes mõtlemata kaasa massiga või alludes lihtsalt intellektuaalsele, moraalsele ja majanduslikule survele, tuleb teada ka seda, et laskudes vabatahtlikult märgistatud ja numereeritud kariloomade tasemele ei pääse nad ka kariloomadele vastava saatuse jagamisest – paljud juba maises elus, kõik aga kindlalt peale oma surma. Karilooma elu lõppvaatus toimub teatavasti enamasti tapamajas: 

“Kui keegi kummardab metsalist ja tema kuju ning paneb tema märgi oma otsaette või oma käe peale, siis ta saab juua Jumala raevu viinast, mis lahjendamatult on valatud tema vihakarikasse, ning teda piinatakse tules ja väävlis pühade inglite ees ja Talle ees, ning nende piinasuits tõuseb üles igavesest ajast igavesti, ja neil, kes kummardavad metsalist ja tema kuju, ei ole hingamist päeval ega ööl, ei ühelgi, kes paneb endale tema nime märgi” (Ilm 14, 9b-11).

248 – Francis Fukuyama, Po namyśle. Ostatni człowiek z fiolki (“Peale arupidamist. Viimne inimene katseklaasisit”), Poola ajakiri Res Publica Nova, 2000, nr 6.

249 – Francis Fukuyama, Gazeta Wyborcza, 20.-21. V 2001.

250 – Zbigniew Brzeziński, Between Two Ages, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 468, alusel.

251 – Zbigniew Brzeziński, ajakiri Encounter, jaan 1968, siin tsiteeritud: Des Griffin, op cit, lk 468-469, alusel.

252 – Jacques Attali’d, Prantsusmaalt pärit juuti, peetakse üheks Euroopa Liidu peaarhitektidest ja tähtsaimaks euroideoloogiks. Alates 1981. aastast oli ta Prantsusmaa presidendi Jacques Mitterand’i peanõunik. 1991. a. sai ta Euroopa Ülesehituse- ja Arengupanga direktoriks. Peale selle on ta Bilderbergeri Grupi ja Trilateraalse Komisjoni liige. Tema kuuluvuse kohta muudesse salaühingutesse peale B’nai B’rithi täpsed andmed seni puuduvad, kuid Rothkranz peab teda kuuluvaks kaasaja illuminaatlike teoreetikute absoluutsesse tippu. Jacques Attali on peale valitud ringkondadele mõeldud salajaste projektide koostamise kirjutanud ka mitmeid karjäärihimulistele ja oportunistlikele profaanidele adresseeritud uue maailmakorra teoreetilisi aluseid ja ideoloogiat populariseerivaid raamatuid.

253 – See ning eelmised tsitaadid on võetud Jacques Attali raamatust Linie horyzontu, siin tsiteeritud: Fronda, nr 9-10, lk 228-231, alusel.

254 – Luup 8.02.1999, Postimees 31.05.2001, Eesti Ekspress 7.06.2001 ja Eesti Päevaleht 20.09.2001.

255 – Loomulikult on miljardite telefonikõnede pealtkuulamine ja miljardite elektrooniliste kirjade läbilugemine inimjõududele võimatu, see on (vähemalt praegu) võimatu isegi võimsale arvutite süsteemile. Kuid mis on võimalik ja mis Echeloni süsteemi kaudu juba praegu toimub, see on: 1. telefonikõnede, kodulehekülgede ja elektrooniliste kirjade pidev komputeriseeritud salvestamine ja läbitöötamine vastavate märksõnaliste otsinguprogrammide abil, 2. neist kahtlase ja huvipakkuva informatsiooni väljasorteerimine, 3. väljasorteeritu järgnev üksikasjalik uurimine ning 4. kui vaja, siis vastava telefoni, kodulehekülje või mailiaadressi pidev sihipärane kontroll. Inimene lülitub arvutite abil teostatavasse kontrollsüsteemi alles alates 3. etapist. Kindlasti täiustatakse süsteemi informatsioonitehnoloogia arenedes tulevikus piisavalt, et võimaldada Suure Venna totaalset kontrolli elektrooniliste sidevahendite kaudu tõepoolest kõikide üle.

256 – Katarzyna Bartman, Cyfrowy nadzorca, Varssavis ilmunud suuretiraažilises päevalehes Życie, 11.09.2000.

257 – Metsalise märk – eesti keeles sisendab sõna metsaline, et tegemist on ilmtingimata mingi metsiku, taltsutamatu ja ohtliku metsloomaga, kes ei allu kellelegi. Tegelikult tähendab bestia lihtsalt suuremat sorti mõistuseta elusolendit, looma, metsikut või kodustatut. See võib tähendada ka täiesti taltsutatud ja kontrolli all olevat kodu- ja karilooma, näiteks lammast, lehma või siga, kes on märgistatud (omaniku märgiga ja numbriga varustatud). Viimane tähendus sobib suurepäraselt Chamfort’i ja Fukuyama vaadetega “valgustatud” eliidi poolt valitsetavate inimkariloomade kohta.

258 – “Ja ta teeb, et kõik – pisukesed ja suured, rikkad ja vaesed, vabad ja orjad – paneksid endale märgi paremale käele või otsaette, ning et keegi muu ei tohiks osta ega müüa kui vaid see, kel on märk, kas metsalise nimi või tema nime arv. Sel puhul olgu tarkust! Kellel on mõistust, see arvutagu välja metsalise arv, sest see on inimese arv, ja tema arv on kuussada kuuskümmend kuus” (Ilm 13, 16-18).

259 – “Ja ma kuulsin valju häält templist hüüdvat seitsmele inglile: “Minge ja valage Jumala raevu seitse kaussi välja ilmamaa peale!” Ja esimene läks ning valas oma kausi välja maa peale ning kurje ja tigedaid paiseid lõi inimeste külge, kellel oli metsalise märk ja kes kummardasid tema kuju.” (Ilm 16, 1-2).

260 – Henry Kissinger oli kauaagne USA riigisekretär, välisminister ja välispoliitika nõunik mitmete presidentide ajal, B’nai B’rith’i liige ja kõrge illuminaat, CFR-i liige ning üks Trilateraalse Komisjoni asutajatest.

261 – Carl Sanders ajakirjas Nexus Magazine, 1994, nr 6/7, siin tsiteeritud Poola katoliikliku kultuuri- ja poliitikaajakirja Fronda (nr 21/22, lk 421-423) põhjal. – “Tusconis Arizona osariigis hakatakse varsti kiibistama kooliealisi lapsi. Seda programmi nimetatakse Kid Scan ja see peab teenima röövitud, kadunud või kodust põgenenud lapse identifitseerimist ning lokaliseerimist täpsusega kuni 3 meetrit. Ameerika Ühendriikides räägitakse üha valjemalt seda laadi isikutunnistuse kandmise üleüldise kohustuse sisseviimisest” (Katarzyna Bartman, Nowy jeszcze wspanialszy świat, Varssavi päevalehes Życie, 11.09.2000).

262 – Carl Sanders, raamatust Are You Ready for the New World Order? (1999), siin tsiteeritud: Fronda nr 21/22, lk 423, põhjal.

263 – Artur Włodarski, Anioł czy demon, Poola suurimas päevalehes Gazeta Wyborcza, 18.02.2000, tsiteeritud: Fronda, sealsamas.

264 – Anton Panfilov, informatsioonitehnoloogia spetsialist, intervujuus ajalehele Radonež, 1998, nr 18, siin tsiteeritud: Fronda, nr 21/22, lk 424-425, alusel.

265 – Selle kiibi sisestamiseks neile, kes sellest vabatahtlikult keelduvad, pole tingimata vaja kasutada sunnimeetmeid. Kiibi väikeste mõõtmete tõttu piisab ühest süstist mingi rutiinse või juhusliku arstliku operatsiooni käigus, ilma et mitte midagi kahtlustav patsient sellise süsti tõelist eesmärki tähele paneks. Vastsündinud laste kiibistamine sünnitusmajades muutub rutiinseks ja tähelepandamatuks toiminguks. 

266 – Texe Marrs, Project LUCID, Rivercrest Publishing, 1996, siin tsiteeritud: Fronda, nr 21/22, lk 431, alusel.

267 – Ajalooliste Uuringute Keskuse Ad Unum uurimusest Computer e Codici, avaldatud Itaalia ajakirjas Chiesa Viva, 1989, nr 201-202, siin tsiteeritud: Fronda, nr 21/22, lk 431, alusel.

268 – Anatoli Panfilov, ajalehes Radonež, 1998, nr 18, siin tsiteeritud: Fronda, nr 21/22, lk 430, alusel.